Selles blogis leiab kajastamist kaks aastat vältav rahvusvaheline õppekasvatustöö-arenduslik projekt '' Lähiümbrus '' /Immediate Surroundings/. Projekt keskendub kohalikus omavalitsuses olevatele keskkonnaprobleemidele kõigis partnerriikides. Koordinaatorirollis on Tapa Gümnaasium.

Sunday, November 20, 2011

Portugali reis

Et Tapa Gümnaasium osaleb Comeniuse projektis, ei tohiks tähelepanelikule lehelugejale enam uudiseks olla. Nimelt on selle projekti märksõnaks keskkonnasõbralikkus: taaskasutus, looduslähedaste materjalide kasutamine renoveerimisel, prügi sortimine, energia kokkuhoid jne
Kohtumisi on toimunud selle projekti egiidi all nüüdseks juba neli: Eestis, Hispaanias, Türgis ja Portugalis, mis toimus 3.-7.oktoobril.
Kahest õpilasest ja kahest õpetajast koosnev töögrupp alustas oma reisi Eestist tihedas oktoobrisajus, nii saatis meid teele kodune Tallinna Lennart Meri nimeline lennujaam. Kiire ümberistumine  Kopenhaagenis – ja võisimegi märgata Lõuna-Euroopale omasesse atmosfääri sisenemist, kui vaikne ja unisevõitu reisijatesalong asendus lõbusalt suvise sidina-sädinaga. Ees oli kohtumine kuuma Portugaliga.

Meid võõrustas Lissaboni eeslinna Almada keskkool Escola secundaria de Cacilhas. Olime ühelt poolt võlutud nende külalislahkusest, kuid teiselt poolt olid meie päevad vägagi täidetud mitmesuguste külastuste ja vaatamisväärsustega, mis ei jätnud eriti võimalust avastusretkedeks. Nautisime igati kolmekümnekraadist suvesoojust, aga ei unustanud palmide all viibides kodumaa kaskede kuldseid värve. Samuti oli tarvis igati säilitada töömeeleolu, sest juba saabumispäeva õhtul tuli esitada meie õpilastel Katrel ja Margitil tutvustusvideo eesti kooliõpilase päevast. Nad said sellega suurepäraselt hakkama, arvasime meie, aga kuulsime tunnustavaid hinnanguid ka teistelt osalejatelt. Kiitus kõigile video tegijatele, eelkõige Rainile ja Maarjale.
Kooli tutvustamiseks korraldati maja korpustes ekskursioon. Paljudel Euroopa koolidel, nii ka sellel on aiaga muust linnast  eraldatud territoorium, mis on varustatud valve all pääslaga. Koolihoone akendel on väljaspool üsna tihedad  ribikardinad, mis võimaldavad õppetööd teha ka 30-kraadises kuumuses, nii et päikese tõttu ükski kontrolltöö ära ei jää. Nägime klassiruume, arvutiklassi ja raamatukogu. Et tegemist on kooliga, mis pakub ka täiskasvanuõpet, nn „teine võimalus“, meie mõistes õhtukool, töötas kooli söökla hiliste õhtutundideni. See sundis kriitiliselt meenutama oma kooli toitlustusvõimalusi, mis piirduvad loetud tundidega.

Almada asub Tejo jõelahe kaldal turismipiirkonnas ja seetõttu ilmselt majanduslikult heas olukorras, millele viitasid mitmesugused ehitustööd, korrastatud  ja puhas linnamaastik, rahulikud ja sõbralikud teenindajad kauplustes ja kohvikutes. Kasutasime ühistranspordist trammi ja veendusime, et tagatud on seal puhtus ja kord, piletikontrollid, noored viisakad mehed vormirõivastes, erinevad täiesti Tallinna munitsipaalpolitseist.
Ilmselt viib paljusid Portugali turiste marsruut Sintrasse tutvuma traditsioonilise kuningalossiga ja edasi Monserrate parki ning paleesse. Nii ei jätnud lahked võõrustajad meidki sellest ilma.

Romantiline park, täis eksootilisi puid ja taimi, võis uhkustada ka kuulsate külastajatega, kellest mulle südamelähedane lord G.G.Byron. Poeet sattus sinna oma suure Euroopa-reisi käigus. Kuid meie reisi krooniks oli 5.oktoobri Portugali riigipüha, kui  Lissaboni sümbolite – Meresõitjate mälestussamba, Belemi kindlustorni, Jeronimo kloostri ja S.Jorge kindluse – kõrval  nägime ka uhket sõjaväeparaadi ja Portugali valitsuse liikmeid, keda rahvahulk rõõmsalt tervitas.

Õhtul aga õnnestus nautida stiilses tavernis rahvalikku kitarrimuusikat ja laulu – fados’t, mida ka Hispaanias ja mujalgi viljeldakse. See üritus oli mõeldud vaid õpetajatele, kuna õpilaste õhtuid sisustasid nende majutajad. Ruum oli kitsuke, aga auväärses vanuses, omanike perekond tegutsenud samas mitusada aastat. Lauale ilmusid tellimuste järgi rahvustoidud ja kohalikud veinid. Eksootilistele suupistetele lisandus varsti rahvuslik meelelahutus. Kuigi asjaarmastajatest esinejaid oli mitmeid, tundus nende muusika siiski sarnase faktuuriga ja laul veidi forsseeritud põhjamaalase kõrvale.
Lissabon on suhteliselt moodsa arhitektuuriga, sest  maavärin 1755.aastal hävitas nii linna kui selle elanikud, vaid kindlus mäel  ja vanalinn selle ümber pärinevad mauride ajast. Kultuurikeskuse ümbrus Tejo kaldal ja eelkõige imposantne mälestusmärk meresõitjaile tuletab igal sammul aga meelde, et Portugal on eelkõige laevnike maa.

Aga nüüd tagasi töö juurde. Comeniuse projekti pilootmaaks on Eesti ja projektijuht Tapa gümnaasiumi inglise keele õpetaja Rita Püümann. Tema oskuslikul juhtimisel toimusid rühmade arutelud järgmiste kokkusaamiste (mobiilsuste) planeerimisel. Peeti nõu, kuidas ja millal oleks neid kõige otstarbekam teha, kuni jõuti kõikidele osalejatele sobivate lahendusteni. See ei olnud kerge, sest läbirääkimiste juhtimine rahvusvahelisel tasemel on  väljakutse  igale spetsialistile.
Samuti toimus mõtetevahetus lõputöö temaatikast. Kui ühtedele oli sobiv looduslähedaste materjalide kasutamise projekti edasiarendamine, siis teised nägid pigem oma teemat looduslike ressursside säästlikus kasutamises. Kahtlemata on loodus- ja keskkonnahoiu probleemid perspektiivsed ja tulevikku suunatud ning seetõttu on oluline, et sellistes projektides osaleksid eelkõige gümnaasiumiõpilased, kes saavad ühistegevuste kaudu omandada meeskonnatööharjumusi ja praktilisi oskusi.

Kui kokkulepped saavutatud, lõpuõhtu õpilastega maha peetud, ootas ees meid jällegi õhulend koju. Mälestustepagasit jäid täiendama huvitavad kohtumised projektis osalevate koolide kolleegidega ja unustamatult soe oktoober Portugalis.

Õpetaja Katri Lehtsalu

Friday, June 10, 2011

Türgi reis

Päikeselisel maikuul, veidi enne kooli lõppu, leidis aset järjekordne kohtumine Comeniuse projekti Immediate Surroundings raames. Esimene projektikohtumine toimus Tapal 2010. aasta oktoobrikuus, järgmine Hispaanias ja seekord (14.-21.mai 2011) viis välislähetus neli Tapa gümnaasiumi õpilast, Mai-Liis Volmaril, Pille-Riin Hiiemaal, Meree Marleen Ruzitšil ja Maryliis Teinfeldtil ning kolm õpetajat nädalaks Türgimaale.

Seal toimus taaskohtumine juba Tapal tuttavaks saanud õpetajatega ja uute projektist osavõtvate õpilastega, sest igal välislähetusel saab kokku uus seltskond õpilasi. Me saime kogemuse, kui erinevad on kultuurid ja kui sõbralikud võivad olla inimesed, samuti purunesid kõik alusetud eelarvamused esimeste hetkedega tuhandeks killuks.

Linnake nimega Midyat, kus viibisime, asub 1400km kaugusel Istanbulist Kagu-Türgis, Assüüria aladel ning mitte kaugel Süüria piirist. Meie reisi muutiski eriliseks see, et tegu ei ole tavalise turismipiirkonnaga ning meid majutati peredesse, sel viisil saime kommete ning elu-olu kohta kõige rohkem teavet. 

Nii nagu Comeniuse reisidel ikka, viibivad õpilased võõrustaja kooli tundides ning õpetajatel on koosolekud edasiste tegevuste kavandamiseks ja kokkulepete tegemiseks. Selleks projektikohtumiseks pidid kõik koolid ette valmistama keskkonnateemalise näidendi. Meie näidend põhines „Kolme põrsakese“ loole, keskkonnakaitse võtmes. Suur tänu õpetaja Elle Pajule ja tema näiteringi lastele.
Midyatis on mitu kooli, meid võõrustanud kool on õpitulemuste poolest heal tasemel, võib öelda ,et meie mõistes lausa kohalik eliit kool. Koolikorralduslik pool on sarnane meie kooliga, aga suur erinevus on selles, et koolis õpetab ainult üks naisõpetaja. 

Koolis kannavad lapsed ilusaid koolivorme ja on väga elavad. Põhikool asub eraldi hoones kõrvuti algkooliga ning vahetundide ajal olid lapsed õues ning mängisid võrkpalli. Midyat õpetajad on väga lugupeetud inimesed ja tänavatel kõndides tervitati, meid saatvaid õpetajaid, väga südamlikult lausa igal sammul. Omada sõpra või ainult tuttavat õpetajate hulgas on au asi igale inimesele. 
Linnake ise oli kena, samuti tuntud oma hõbedatöötlemise poolest, seetõttu ääristasid peatänavat lugematud hõbeehete kauplused.

Nelja päeva jooksul, mis me sealkandis veetsime, jõudsime näha väga palju huvitavat. Iga asi mida nägime ning koht, kus käisime, vääriks eraldi lõiku. Nüüdseks võime öelda, et oleme jalutanud ajaloolise Tigrise jõe kallastel, mis voolab läbi Dyarbakiri linna, kus viibisime esimesel päeval. Samuti oleme näinud muuseumites esemeid, mis pärinevad ajastust 5000 aastat eKr ning käinud linnakeses nimega Hasankeyf, kus asub koobastesse ehitatud iidne kultuurimälestis – linn vanade turuplatside, eluasemete ja isegi treppidega, keset jõge seisavad kõrged sambad, mis meenutavad ka kunagist uhket silda. Tegemist on iidse Mesopotaamia alaga. 

Midyati tuntakse ka religioonide kohtumispaigana. Kuigi praegu on seal valitsev usund islam ning üle linna kõrguvad arvukad minaretid, on paik väga tähelepanuväärse kristliku ajalooga ning säilinud on  ka kristlaste kogukonnad ning tegutsevad kloostrid. Saime käia mitmes vanas ning austusväärses kirikuhoones. Samuti on piirkonnas omavahel põimunud mitmed rahvused: kurdid, türklased, araablased. Pea iga inimene valdab rahuldavalt ka kõiki kolme keelt. 
Peresid, kus peatusime ning inimesi, kellega kohtusime, iseloomustab kõige enam vast nende ääretu lahkus. Armastasime juba omavahel teha nalja, et ei tasuks vist nende korterile komplimente teha, võib-olla kirjutatakse meie nimele. Kõike jagati ning anti meeneteks kaasa, meile valmistati rahvustoite, meid viidi linnas kauplustesse, kus samuti kingitusi tehti. 

Reisil sõime Türgi rahvuslikke roogasid, mis olid maitsvad ja huvitavad. Süüakse hakkliha, samuti meile tuntud baklažaani, ka tomatit ja kurki. Palju on aga sellist, mida me varem maitsnud ega näinudki polnud ning erinevad on ka söömisviisid. Ühte toitu võis laua peal olla mitmes anumas aga see ei olnud personaalne, igaüks võttis ja pistis suhu. Türklased joovad muuseas palju teed aga mitte kunagi suurest tassist, vaid väikestest, sangata klaasidest. Nad söövad, nagu lõuna-eurooplasedki, ainult nö valget leiba, mida murtakse toidu kõrvale ning nad olid meie musta leiva pärast väga imestunud, meil oli võimalus seda neile ka pakkuda ning paraku oli selle maitsegi neile pigem kummastav. Meie jaoks oli meeldejääv kogemus veel istuda õhtuhämaruses kohvikus Dyarbakiris ning õhtuse palvelekutse saatel Türgi kohvi rüübata. Palvelekutsest ka nii palju, et öösel ei ajanud see kedagi ülesse, ehk olime liiga väsinud. 

Võib öelda, et oma ametit täiel rinnal nautivad autojuhid on Türgis samasugune põnev peatükk nagu seda on sealne liiklus, millel peatun. Näiteks Istanbulis on piirkiirus linnasisestel kiirteedel on umbes 120 km/h. Arvestades seda, oli veelgi huvitavam näha, kuidas teedel rajatähised ja triibud sootuks puudusid või olid pea nähtamatuks kulunud, igatahes ei mallata neid üle teha ning sealsed sõiduread on pigem kujuteldavad. Samas on autojuhid osavad. Väikeses linnas nagu Midyat, olid kiirused muidugi väiksemad aga minna üle tee seal, kus süda lustib, tavatsevad kõik.
Reisil saime muuhulgas veel õppida türgi rahvustantsu, mida lõpuks juba hästi tuttava muusika saatel tantsida oskasime, tegime isekeskis läbi traditsioonilise pruudi abieluks ettevalmistamise tseremoonia ja astusime sisse mošeesse, kus saime palju teada ka moslemite palverituaali kohta.

Meie grupi jaoks ei piirdunud reis vaid selle piirkonnaga – esimese ja viimase öö veetsime Istanbulis. Seal külastasime Sultan Ahmedi Mošeed ehk Sinist Mošeed, mis on tolle sultani käsul valminud ning oma teise nime saanud sinistes toonides interjööri ja mustrite järgi, samuti käisime Hagia Sophias. Nüüd oleme ses kuulsas kohas käinud ja see on muide tõesti suur. Seal võis muuhulgas näha ka võimsaid, Konstantinoopoli hiilgeaegadest pärit kristlikke mosaiike.  Istanbulis toimus reisi algul ka meie esimene kokkupuude Türgi linnapildiga, keelega, rahvaga. Seal on tõesti palju inimesi aga ilusaid rohelisi parke, palju mošeesid ning muidugi kaupmehi, turgusid, lette. Tegelikult on ka ostlemine Türgis omaette peatükk ning kui kauplemine enne selle reaalset kogemist eurooplasele pigem nahaalse teona tundub, siis nüüd oskame hindu julgelt poole madalamale kaubelda ning see muide võibki olla eseme tegelik väärtus. Turumüüjatest meesterahvad on sõbralikud ja temperamentsed, nendega oli põnev vestlusesse laskuda ka midagi ostmata. Suveniirid on Türgis ilusad. Peale sümboolse silma, mida kasutatakse väga hästi aksessuaaride ja kõige muu disainimisel, võiks sealt endale tuua ka mõne ilusa värvilise salli. 

Võib öelda, et lennukid ning lennujaamad, kui nad enne veel ehk kellelegi meist võõrana tundusid, on nüüd vägagi tuttavad kohad ning lennuisu sai sel reisil korralikult täidetud. Nädala jooksul saime lennukis istuda seitse korda.

Kokkuvõtteks võib aga veelkord tõdeda, et ole sa uurinud kui palju tahes, täie pildi saad alati kohal olles. Oma reisiga oleme ülimalt rahul, samuti soovime põnevat reisi ka järgmistele välislähetustele minejatele ning täname kõiki, kes meid abistasid.

Mai-Liis Volmar






Monday, March 14, 2011

Hispaaniasse

Eesti Vabariigi aastapäeva paiku, kui õues paukus selle talve karmim pakane, see juhtuski. Kolme Tapa Gümnaasiumi õpilast asus teele Hispaaniasse - kohtuma partnerkooli õpilastega.

Sihtkohaks kohaks oli Hispaania Astuuria provintsi (ametlikult Astuuria Vürstiriik) keskus Oviedo, kus võõrustajaks IES Llanera kool. Astuuria asub põhja-Hispaanias Biskaia lahe ääres.

Reis sinna toimus mitme transpordivahendiga. Algul laevaga Stockholmi, sealt metroo ja ligi 200 kilomeetrit tunnis sõitva Arlanda expressrongiga Arlanda lennuväljale.


Otselendu sihtkohta polnud, sestap tuli teha vahemaandumine Madridis. Sihtpunktist olid võõrustajad vastas ning veel pool tunnikest autosõitu reisi lõpetuseks. Õpilased majutati peredesse ja õpetajad hotelli.

Esimesel päeval, esmaspäeval kell 8.15 alustasid õpilased koolitunniga. Kool ise oli kaunis väike. Koridorid olid kitsad, seinad laotud punastest tellistest. Kooli ümbritsev aed oli lukus ja samuti ka kooli uksed. Sisse saamiseks oli vaja anda kella. Sööklat eraldi polnud, seda asendas pisike kohvikulaadne hoone, kust vahetundidel võileibu ja muud pudipadi osteti. Kooli sisenedes ei pidanud õpilased vahetama riideid ega jalanõusid. Õpilased olid meie mõistes lärmakad ja pidevas suhtlemises. Tundide aegu aga valitses vaikus ja toimus õppetöö. Torkas silma, et õpetajatest enamik olid meesõpetajad.

Peale tunde koguneti Oviedo keskklinnas, kus koos õpetajatega tehti tutvust linnaga. Hõredas vihmasajus võtsime ette toreda jalutuskäigu Oviedo vanalinna tänavatel. Tegemist on tõeliselt vana ajaloolise linnaga. Vanimad ehitised pärinevad IX sajandist. Nägime hulka suurepäraseid ehitisi – vana ülikooli, linnavalitsuse maja, katedraale.

Katedraalidest uhkeimas Püha Iglesia katedraalis on ka muuseum, kus näidati selle piirkonna reliikviat „Võiduristi“ (Cruz de la Victoria). Linn tundus väga puhta, värvikireva ja hoolitsetuna. Oma osa ilul ka kõikjal lokkaval rohelusel.

Õhtupoolik oli jäetud õpilaste endi sisustada, loomulikult ei jäetud seda võimalust kasutamata ning suunduti oma uute sõpradega kaubanduskeskustesse „poodlema”. 

Teisipäeval kohtusid kõik koolis. Kooli aulas tegid õpilased ettekande sellest, kuidas nende kool on rakendanud taaskasutuse võimalusi ning mida on tehtud peale kohtumist Eestis. 

Meie õpilased rääkisid, kuidas korraldati fotokonkurss ,,Märka prügi'' ja „Teeme ära'' projektist Eestis aastal 2008. Pärast presentatsioone sõitsime mereäärsesse Gijóni linnakesse, kus tehti paaritunnine jalutuskäik. Atlandi ookeanilt puhuv tuul oli niiske ja soe. Termomeeter näitas neliteist plusskraadi.

Kolmapäeval külastasid õpilased kohalikku noortekeskust ja muusikakooli, mis oli väga suur, uhke ja ilus maja, varustatud kõige uuema ja vajalikuma tehnikaga. Maja keskmes oli suur saal koos lava ja istekohtadega. Õpetajad pidasid töökoosolekut ja said tutvust teha kohaliku sotsiaalmajaga kus demonstreeriti õpilaste poolt valmistatuid karnevali riideid ja inventari.

Neljapäeva hommikul mindi matkale. Meid viidi „Karuoru“ matkarajale, kus oli lummav maastik jõgede ja mägedega, mis pani isegi kohalikud ohkama. Tee peale jäid suured aedikud, kus nägime karusid, kes uudistavalt ringi tammusid. Peale paarikilomeetrist matka jõudsime väikses külakeses asuva  muuseumi-matkamajani, kus räägiti karudest põhjalikumalt. 

Pärastlõunal viidi meid koopamaalingute õppekeskusesse Parque de la Prehistoria, kuhu oli Euroopa eri paikade koopamaalingud kokku koondatud. Kahjuks ei olnud need päris, vaid järgi tehtud koopamaalid.

Giid rääkis inglise keeles, kuid üldiselt on Hispaanias inglise keelt väga vähe kuulda, levinud on see enamasti vaid noorte seas. Vaikimisi eeldatakse, et oskad hispaania keelt.

Reedene päev oli õpilastele tavaline koolipäev. Peale lõunat läksime kõigi Comeniuse grupi noortega välja parki korvpalli mängima. Õues paistis päike ja sooja oli ligi 20 kraadi. Kõndisime niisama linna vahel ja veetsime koos viimaseid hetki. Päikeseloojangu ajal ootasid pargis meid veel mitmed erinevate koolide õpilased, kolmel poisil oli isegi kitarr kaasas ja me laulsime kõik koos erinevaid inglise keelseid laule. Terve õhtu kiikusime, laulsime ja naersime. Lahkudes jagasime kallistusi ning pisaraid voolas pea igaühe silmist. 

Tagasisõit algas varavalgel, poole seitsmest väljus lend Madridi. Järgmise päeva hommikul randusime õnnelikult karges Eestis. Olime saanud ühe huvitava reisikogemuse võrra rikkamaks. Suured tänud peredele, kes meid võõrustasid. Meid poputati ja hoiti paremini kui oma lapsi. 

Järgmise reisi sihtpunkt on Türgi ja seda juba mais. Sinna suunduvad juba teised õpilased ja õpetajad. Sama kaunist reisi neilegi.


Hispaanias käisid:
Linda Tali, Luise Risthein, Helen Marts

Tuesday, February 8, 2011

Keskkonnateemaline infotund

25. jaanuaril külastas Comeniuse liikmeid Tapa Valla keskkonnaspetsialist Krista Pukk. See oli vajalik, et saaksime teavet meie linnas toimuvast, olulisimatest keskkonna probleemidest ja ka keskkonnaametnike tööülesannetest.



Kõige rohkem oli juttu prügimajandusest. Arutasime, kas me teame, kui palju on majade juures erinevaid prügikaste ning saime teada, kus asuvad Tapa vallas jäätmete kogumispunktid. Meile räägiti jäätmekäitlusfirmadest ja lähimatest prügimägedest ning Tapa valla jäätmekavast. 

Seejärel läks jutt prahipõletamise teemadele. Näiteks selgus, et tuleb hoolega mõelda, mida kaminaski põletad, sest selle käigus eralduvad päris mürgised gaasid.

Rääkisime kaevudest ning sellega seoses kaevandustest, mis võivad põhjavett ohustada. Anti ülevaade Kõrveküla kruusakaevandusest ja sellega seonduvatest probleemidest.
Juttu tuli regulaarsetest seiretest, mida keskkonnaamet teostab suurt hulka jääkaineid tekitavates asutustes. Seireid korraldatakse ka Valgejõel ning teistel looduslikel objektidel.



Kokkuvõtteks võib öelda, et saime palju teavet koduvalla keskkonnaalaste tegemiste,  probleemide ja keskonnaametnike töö kohta.

Aitäh keskkonnaspetsialist Krista Pukkile!