Päikeselisel maikuul, veidi enne kooli lõppu, leidis aset järjekordne kohtumine Comeniuse projekti Immediate Surroundings raames. Esimene projektikohtumine toimus Tapal 2010. aasta oktoobrikuus, järgmine Hispaanias ja seekord (14.-21.mai 2011) viis välislähetus neli Tapa gümnaasiumi õpilast, Mai-Liis Volmaril, Pille-Riin Hiiemaal, Meree Marleen Ruzitšil ja Maryliis Teinfeldtil ning kolm õpetajat nädalaks Türgimaale.
Seal toimus taaskohtumine juba Tapal tuttavaks saanud õpetajatega ja uute projektist osavõtvate õpilastega, sest igal välislähetusel saab kokku uus seltskond õpilasi. Me saime kogemuse, kui erinevad on kultuurid ja kui sõbralikud võivad olla inimesed, samuti purunesid kõik alusetud eelarvamused esimeste hetkedega tuhandeks killuks.
Linnake nimega Midyat, kus viibisime, asub 1400km kaugusel Istanbulist Kagu-Türgis, Assüüria aladel ning mitte kaugel Süüria piirist. Meie reisi muutiski eriliseks see, et tegu ei ole tavalise turismipiirkonnaga ning meid majutati peredesse, sel viisil saime kommete ning elu-olu kohta kõige rohkem teavet.
Nii nagu Comeniuse reisidel ikka, viibivad õpilased võõrustaja kooli tundides ning õpetajatel on koosolekud edasiste tegevuste kavandamiseks ja kokkulepete tegemiseks. Selleks projektikohtumiseks pidid kõik koolid ette valmistama keskkonnateemalise näidendi. Meie näidend põhines „Kolme põrsakese“ loole, keskkonnakaitse võtmes. Suur tänu õpetaja Elle Pajule ja tema näiteringi lastele.
Midyatis on mitu kooli, meid võõrustanud kool on õpitulemuste poolest heal tasemel, võib öelda ,et meie mõistes lausa kohalik eliit kool. Koolikorralduslik pool on sarnane meie kooliga, aga suur erinevus on selles, et koolis õpetab ainult üks naisõpetaja.
Koolis kannavad lapsed ilusaid koolivorme ja on väga elavad. Põhikool asub eraldi hoones kõrvuti algkooliga ning vahetundide ajal olid lapsed õues ning mängisid võrkpalli. Midyat õpetajad on väga lugupeetud inimesed ja tänavatel kõndides tervitati, meid saatvaid õpetajaid, väga südamlikult lausa igal sammul. Omada sõpra või ainult tuttavat õpetajate hulgas on au asi igale inimesele.
Linnake ise oli kena, samuti tuntud oma hõbedatöötlemise poolest, seetõttu ääristasid peatänavat lugematud hõbeehete kauplused.
Nelja päeva jooksul, mis me sealkandis veetsime, jõudsime näha väga palju huvitavat. Iga asi mida nägime ning koht, kus käisime, vääriks eraldi lõiku. Nüüdseks võime öelda, et oleme jalutanud ajaloolise Tigrise jõe kallastel, mis voolab läbi Dyarbakiri linna, kus viibisime esimesel päeval. Samuti oleme näinud muuseumites esemeid, mis pärinevad ajastust 5000 aastat eKr ning käinud linnakeses nimega Hasankeyf, kus asub koobastesse ehitatud iidne kultuurimälestis – linn vanade turuplatside, eluasemete ja isegi treppidega, keset jõge seisavad kõrged sambad, mis meenutavad ka kunagist uhket silda. Tegemist on iidse Mesopotaamia alaga.
Midyati tuntakse ka religioonide kohtumispaigana. Kuigi praegu on seal valitsev usund islam ning üle linna kõrguvad arvukad minaretid, on paik väga tähelepanuväärse kristliku ajalooga ning säilinud on ka kristlaste kogukonnad ning tegutsevad kloostrid. Saime käia mitmes vanas ning austusväärses kirikuhoones. Samuti on piirkonnas omavahel põimunud mitmed rahvused: kurdid, türklased, araablased. Pea iga inimene valdab rahuldavalt ka kõiki kolme keelt.
Peresid, kus peatusime ning inimesi, kellega kohtusime, iseloomustab kõige enam vast nende ääretu lahkus. Armastasime juba omavahel teha nalja, et ei tasuks vist nende korterile komplimente teha, võib-olla kirjutatakse meie nimele. Kõike jagati ning anti meeneteks kaasa, meile valmistati rahvustoite, meid viidi linnas kauplustesse, kus samuti kingitusi tehti.
Reisil sõime Türgi rahvuslikke roogasid, mis olid maitsvad ja huvitavad. Süüakse hakkliha, samuti meile tuntud baklažaani, ka tomatit ja kurki. Palju on aga sellist, mida me varem maitsnud ega näinudki polnud ning erinevad on ka söömisviisid. Ühte toitu võis laua peal olla mitmes anumas aga see ei olnud personaalne, igaüks võttis ja pistis suhu. Türklased joovad muuseas palju teed aga mitte kunagi suurest tassist, vaid väikestest, sangata klaasidest. Nad söövad, nagu lõuna-eurooplasedki, ainult nö valget leiba, mida murtakse toidu kõrvale ning nad olid meie musta leiva pärast väga imestunud, meil oli võimalus seda neile ka pakkuda ning paraku oli selle maitsegi neile pigem kummastav. Meie jaoks oli meeldejääv kogemus veel istuda õhtuhämaruses kohvikus Dyarbakiris ning õhtuse palvelekutse saatel Türgi kohvi rüübata. Palvelekutsest ka nii palju, et öösel ei ajanud see kedagi ülesse, ehk olime liiga väsinud.
Võib öelda, et oma ametit täiel rinnal nautivad autojuhid on Türgis samasugune põnev peatükk nagu seda on sealne liiklus, millel peatun. Näiteks Istanbulis on piirkiirus linnasisestel kiirteedel on umbes 120 km/h. Arvestades seda, oli veelgi huvitavam näha, kuidas teedel rajatähised ja triibud sootuks puudusid või olid pea nähtamatuks kulunud, igatahes ei mallata neid üle teha ning sealsed sõiduread on pigem kujuteldavad. Samas on autojuhid osavad. Väikeses linnas nagu Midyat, olid kiirused muidugi väiksemad aga minna üle tee seal, kus süda lustib, tavatsevad kõik.
Reisil saime muuhulgas veel õppida türgi rahvustantsu, mida lõpuks juba hästi tuttava muusika saatel tantsida oskasime, tegime isekeskis läbi traditsioonilise pruudi abieluks ettevalmistamise tseremoonia ja astusime sisse mošeesse, kus saime palju teada ka moslemite palverituaali kohta.
Meie grupi jaoks ei piirdunud reis vaid selle piirkonnaga – esimese ja viimase öö veetsime Istanbulis. Seal külastasime Sultan Ahmedi Mošeed ehk Sinist Mošeed, mis on tolle sultani käsul valminud ning oma teise nime saanud sinistes toonides interjööri ja mustrite järgi, samuti käisime Hagia Sophias. Nüüd oleme ses kuulsas kohas käinud ja see on muide tõesti suur. Seal võis muuhulgas näha ka võimsaid, Konstantinoopoli hiilgeaegadest pärit kristlikke mosaiike. Istanbulis toimus reisi algul ka meie esimene kokkupuude Türgi linnapildiga, keelega, rahvaga. Seal on tõesti palju inimesi aga ilusaid rohelisi parke, palju mošeesid ning muidugi kaupmehi, turgusid, lette. Tegelikult on ka ostlemine Türgis omaette peatükk ning kui kauplemine enne selle reaalset kogemist eurooplasele pigem nahaalse teona tundub, siis nüüd oskame hindu julgelt poole madalamale kaubelda ning see muide võibki olla eseme tegelik väärtus. Turumüüjatest meesterahvad on sõbralikud ja temperamentsed, nendega oli põnev vestlusesse laskuda ka midagi ostmata. Suveniirid on Türgis ilusad. Peale sümboolse silma, mida kasutatakse väga hästi aksessuaaride ja kõige muu disainimisel, võiks sealt endale tuua ka mõne ilusa värvilise salli.
Võib öelda, et lennukid ning lennujaamad, kui nad enne veel ehk kellelegi meist võõrana tundusid, on nüüd vägagi tuttavad kohad ning lennuisu sai sel reisil korralikult täidetud. Nädala jooksul saime lennukis istuda seitse korda.
Kokkuvõtteks võib aga veelkord tõdeda, et ole sa uurinud kui palju tahes, täie pildi saad alati kohal olles. Oma reisiga oleme ülimalt rahul, samuti soovime põnevat reisi ka järgmistele välislähetustele minejatele ning täname kõiki, kes meid abistasid.
Mai-Liis Volmar