Portugali reis

Et Tapa Gümnaasium osaleb Comeniuse projektis, ei tohiks tähelepanelikule lehelugejale enam uudiseks olla. Nimelt on selle projekti märksõnaks keskkonnasõbralikkus: taaskasutus, looduslähedaste materjalide kasutamine renoveerimisel, prügi sortimine, energia kokkuhoid jne

Kohtumisi on toimunud selle projekti egiidi all nüüdseks juba neli: Eestis, Hispaanias, Türgis ja Portugalis, mis toimus 3.-7.oktoobril.

Kahest õpilasest ja kahest õpetajast koosnev töögrupp alustas oma reisi Eestist tihedas oktoobrisajus, nii saatis meid teele kodune Tallinna Lennart Meri nimeline lennujaam. Kiire ümberistumine  Kopenhaagenis – ja võisimegi märgata Lõuna-Euroopale omasesse atmosfääri sisenemist, kui vaikne ja unisevõitu reisijatesalong asendus lõbusalt suvise sidina-sädinaga. Ees oli kohtumine kuuma Portugaliga.

Meid võõrustas Lissaboni eeslinna Almada keskkool Escola secundaria de Cacilhas. Olime ühelt poolt võlutud nende külalislahkusest, kuid teiselt poolt olid meie päevad vägagi täidetud mitmesuguste külastuste ja vaatamisväärsustega, mis ei jätnud eriti võimalust avastusretkedeks. Nautisime igati kolmekümnekraadist suvesoojust, aga ei unustanud palmide all viibides kodumaa kaskede kuldseid värve. Samuti oli tarvis igati säilitada töömeeleolu, sest juba saabumispäeva õhtul tuli esitada meie õpilastel Katrel ja Margitil tutvustusvideo eesti kooliõpilase päevast. Nad said sellega suurepäraselt hakkama, arvasime meie, aga kuulsime tunnustavaid hinnanguid ka teistelt osalejatelt. Kiitus kõigile video tegijatele, eelkõige Rainile ja Maarjale.

Kooli tutvustamiseks korraldati maja korpustes ekskursioon. Paljudel Euroopa koolidel, nii ka sellel on aiaga muust linnast  eraldatud territoorium, mis on varustatud valve all pääslaga. Koolihoone akendel on väljaspool üsna tihedad  ribikardinad, mis võimaldavad õppetööd teha ka 30-kraadises kuumuses, nii et päikese tõttu ükski kontrolltöö ära ei jää. Nägime klassiruume, arvutiklassi ja raamatukogu. Et tegemist on kooliga, mis pakub ka täiskasvanuõpet, nn „teine võimalus“, meie mõistes õhtukool, töötas kooli söökla hiliste õhtutundideni. See sundis kriitiliselt meenutama oma kooli toitlustusvõimalusi, mis piirduvad loetud tundidega.

Almada asub Tejo jõelahe kaldal turismipiirkonnas ja seetõttu ilmselt majanduslikult heas olukorras, millele viitasid mitmesugused ehitustööd, korrastatud  ja puhas linnamaastik, rahulikud ja sõbralikud teenindajad kauplustes ja kohvikutes. Kasutasime ühistranspordist trammi ja veendusime, et tagatud on seal puhtus ja kord, piletikontrollid, noored viisakad mehed vormirõivastes, erinevad täiesti Tallinna munitsipaalpolitseist.

Ilmselt viib paljusid Portugali turiste marsruut Sintrasse tutvuma traditsioonilise kuningalossiga ja edasi Monserrate parki ning paleesse. Nii ei jätnud lahked võõrustajad meidki sellest ilma.

Romantiline park, täis eksootilisi puid ja taimi, võis uhkustada ka kuulsate külastajatega, kellest mulle südamelähedane lord G.G.Byron. Poeet sattus sinna oma suure Euroopa-reisi käigus. Kuid meie reisi krooniks oli 5.oktoobri Portugali riigipüha, kui  Lissaboni sümbolite – Meresõitjate mälestussamba, Belemi kindlustorni, Jeronimo kloostri ja S.Jorge kindluse – kõrval  nägime ka uhket sõjaväeparaadi ja Portugali valitsuse liikmeid, keda rahvahulk rõõmsalt tervitas.

Õhtul aga õnnestus nautida stiilses tavernis rahvalikku kitarrimuusikat ja laulu – fados’t, mida ka Hispaanias ja mujalgi viljeldakse. See üritus oli mõeldud vaid õpetajatele, kuna õpilaste õhtuid sisustasid nende majutajad. Ruum oli kitsuke, aga auväärses vanuses, omanike perekond tegutsenud samas mitusada aastat. Lauale ilmusid tellimuste järgi rahvustoidud ja kohalikud veinid. Eksootilistele suupistetele lisandus varsti rahvuslik meelelahutus. Kuigi asjaarmastajatest esinejaid oli mitmeid, tundus nende muusika siiski sarnase faktuuriga ja laul veidi forsseeritud põhjamaalase kõrvale.

Lissabon on suhteliselt moodsa arhitektuuriga, sest  maavärin 1755.aastal hävitas nii linna kui selle elanikud, vaid kindlus mäel  ja vanalinn selle ümber pärinevad mauride ajast. Kultuurikeskuse ümbrus Tejo kaldal ja eelkõige imposantne mälestusmärk meresõitjaile tuletab igal sammul aga meelde, et Portugal on eelkõige laevnike maa.

Aga nüüd tagasi töö juurde. Comeniuse projekti pilootmaaks on Eesti ja projektijuht Tapa gümnaasiumi inglise keele õpetaja Rita Püümann. Tema oskuslikul juhtimisel toimusid rühmade arutelud järgmiste kokkusaamiste (mobiilsuste) planeerimisel. Peeti nõu, kuidas ja millal oleks neid kõige otstarbekam teha, kuni jõuti kõikidele osalejatele sobivate lahendusteni. See ei olnud kerge, sest läbirääkimiste juhtimine rahvusvahelisel tasemel on  väljakutse  igale spetsialistile.

Samuti toimus mõtetevahetus lõputöö temaatikast. Kui ühtedele oli sobiv looduslähedaste materjalide kasutamise projekti edasiarendamine, siis teised nägid pigem oma teemat looduslike ressursside säästlikus kasutamises. Kahtlemata on loodus- ja keskkonnahoiu probleemid perspektiivsed ja tulevikku suunatud ning seetõttu on oluline, et sellistes projektides osaleksid eelkõige gümnaasiumiõpilased, kes saavad ühistegevuste kaudu omandada meeskonnatööharjumusi ja praktilisi oskusi.

Kui kokkulepped saavutatud, lõpuõhtu õpilastega maha peetud, ootas ees meid jällegi õhulend koju. Mälestustepagasit jäid täiendama huvitavad kohtumised projektis osalevate koolide kolleegidega ja unustamatult soe oktoober Portugalis.

Õpetaja Katri Lehtsalu